6. saun on kohal!

Refereering artiklist, mis ilmus forte.delfi.ee's.

Soe saun ja puhtad riided ei ole lihtsalt luksus. Need on hindamatud, et leevendada kurnatust ja hoida vaimu erksana. Isegi väike hetk leiliruumis võib anda uue jõu keerulisele päevale vastu astuda. Just seda tahame meie, MTÜ Saunad Ukrainasse , pakkuda, viies rindele tervet üksust teenindada suutvaid saunakomplekse.

Päev 1 | Asume teele!

Esimene päev möödus suuresti ratastel. Alustasime teekonda hommikul kell 10 kümneliikmelise seltskonnaga ja jõudsime ööbimispaika alles öösel pärast kella üht. Päeva märksõnadeks võiksid olla üksteisega tutvumine (paljud meist kohtusid silmast silma esimest korda elus), kiired tanklapeatused, humoorikad vestlused ja tõsised arutelud.

Hoolimata väikestest väljakutsetest (kuidas üle 20 tonni kaaluv saunakompleks parkida „3,5 tonni alasse“?) ei kadunud optimism ega huumorimeel – teekond oli alles ju algamas!

Päev 2 | Ei, istmemaitse ei ole veel suus!

Hoolimata vaid mõnest unetunnist oli äratus juba kell 5.30, et kella 6-ks oleksime kõik taas rivis ja roolis. Sõitsime kolonnis, mis võimaldas jooksvalt peatusi planeerida ning hoida pidevat ühendust raadiosaatjate kaudu. Tõttöelda osutusid raadiosaatjad lisaks praktilisusele ka suurepäraseks meelelahutusvahendiks – nendega edastati hulganisti põnevaid anekdoote, mis aitasid meeleolu üleval hoida. Ukraina piirile jõudmist pidasime kohalikus tanklas maha kiire, kuid kõhtu täitva strateegiakoosoleku, et arutada, kuidas piiri võimalikult sujuvalt ületada. See oli oluline, et kõik detailid läbi rääkida ja ees ootavaks valmis panna nii palju kui võimalik. Siimu (Siim Nellis, HUUM - meie peamine projektijuht) poolt ette valmistatud ja pakkidesse seatud dokumendihunnikud said saatuslikuks nii mõnelegi puule…

Pidime täitma portsu pabereid, andma saadetise kohta aru tähtsatele ametnikele ja selgitama, kuidas üks meie saateautodest oli teekonna jooksul kogunud juurde 200 lisakilo. Õnneks trahvist siiski pääsesime. Aega aitasid sisustada kodust kaasa võetud must lihaleib ja A.le Coqi poolt kaasa pandud energiajook, mida Indrek (Indrek Rebane, Hedgehog) ka juuresoleval pildil usinalt tarbis.

Kella 16 paiku jõudsime lõpuks sihtriiki. Ukraina! Hilise pealelõuna tõttu pidime aga tõdema, et Kiievisse me enne komandanditundi ei jõua. Seetõttu veetsime öö Rivne lähedal Geography hotellis, mille tubade avarus ületas kõigi ootusi.

Päev 3 | Kolm Eesti lippu hukkunud sõdurite mälestuspaigas

Hommikul tervitas meid kaunis päikesepaiste – kahjuks viimast korda nendel päevadel. Kui juba ilmanähtustest rääkida, siis minu jaoks oli esmakordne kogemus näha ilmateate äpis hoiatust, et õhukvaliteet on ebatervislik.

Jätkasime teekonda Kiievi suunas. Tee ääres hakkasid silma mitmed kaitserajatised ja kontrollpunktid ning liikluses liikusid militaarmasinad. Ka kohvikus automaadiga sisenev politsei polnud midagi ebatavalist – see kõik tuletas pidevalt meelde, millistes tingimustes inimesed siin oma igapäevaelu elavad.

Pealelõunal jõudsime Kiievisse ja alustasime kohe oma saunaautole ja saateautodele sobiva parkimiskoha otsingut. Võite ette kujutada, kui lihtne on linnas ringi liikuda ligi 17 meetri pikkuse saunakompleksiga – see oli omaette väljakutse. Kui lõpuks koha leidsime, korjasime autodest vajalikud asjad kokku ja jätsime sõidukid sinna.

Õhtul viidi meid väikesele ekskursioonile. Loomulikult külastasime ka Maidani. Eriti mõtlemapanev oli hetk kohas, kus hukkunud sõduritele mälestusesemeid ja lippe asetatakse. Leidsime sealt ka kolm Eesti lippu. Kui seni oli teekond möödunud jutukalt ja rõõmsas meeleolus, siis sealt lahkudes valitses pikka aega täielik vaikus – igaüks jäi oma mõtetesse.

Südaööks koju

Üllatav oli näha, kui hästi kohalikud komandanditundi järgivad. Enamik söögikohti suletakse kell 22, mõned üksikud kell 23. Kui me kella 23 paiku tagasi hotelli poole jalutasime, nägime tänavatel vaid üksikuid inimesi ja käputäit autosid. Südaööks peavad aga ka kõik viimased uitajad nelja seina vahele jõudma. See vaikus ja rahu linna peal olid võrreldes päevase meluga justkui teine maailm.

Vahetult enne hotelli jõudmist kuulsime esimest korda õhuhäiresireene. Õnneks olime hotellile piisavalt lähedal ja saime kiiresti sisse minna. Turvamees ütles, et varjendisse pole seekord vaja liikuda, kuid näitas kätte, kus see asub.

Varjend asus keldrikorrusel ja sinna juhatasid nooled ja sildid. Huvitaval kombel viisid ingliskeelsed sildid ainult ühte ruumi, samas kui ukrainakeelsed juhatasid mitmesse erinevasse kohta.

Päev 4 | Бригада - „Чорний ліс“

Kella 11-ks kogunesime platsile, kuhu eelmisel päeval autod maha jätsime. Selleks ajaks olid kohale jõudnud ka vaprad Ukraina võitlejad „Чорний ліс“ ehk „Must Mets“ üksusest, kes tervitasid meid sooja käepigistuse ja südamest tulnud kallistustega. Mitmel neist olid tänusõnu lausudes silmad märjad – hetk oli emotsionaalselt väga kandev.

Mulle meenus, kuidas sotsiaalmeedias korra kahtluse alla seati, kas rindele on üldse sellist „luksust“ nagu saun vaja. Kulutagu me raha millelegi praktilisemale. Pärast võitlejate lugusid kadus minus igasugune kahtlus. Nad rääkisid, et vahel pääseb pesema vaid korra kuus. Kujuta ette – kuu aega järjest märjad, niisked, külmad riided ja kehv hügieen? Mis see teeks Sinu tervise ja emotsionaalse heaoluga? Sellistel hetkedel mõistad, kui oluline on anda midagi, mis aitab neil taastuda ja edasi minna.

Pärast ametlikke pildistamisi ja filmimisi, mis jõudsid ka TV3 Seitsmestesse uudistesse, tutvustasid meie mehed saunaauto toimimise põhimõtteid. Kui kõik võtmed, paberid ja vajalikud teadmised olid üle antud, oli aeg lahkuda. See hetk oli minu jaoks kibemagus – meie suundusime tagasi sooja hotelli, nemad aga külmale rindele. Samas see soe naeratus ja tänutunne, millega meid teele saadeti, täidab südant siiani.

Päeva teises pooles plaanisime külastada katakombe, kuid lahkarvamuste tõttu Vene kirikuga olid need suletud. Küll aga saime tutvuda Kyiv-Pechersk Lavra ja selle ajalooga.

Päeva lõpetasime kohalikus tuntud restoranis. Seal lähedal asuv laste mänguväljak, mis oli saanud pommitabamuse, tuletas valusalt meelde sõja reaalsust. Meiega ühinesid ka Ilmar Raag ja kaks Eesti meest, kes on juba mõnda aega rindel võidelnud. Nende lood olid kohati jahmatavad, kuid üks oli selge – need mehed pole rindel mitte raha ega kuulsuse, vaid vabaduse nimel. Nii Ukraina kui ka Eesti!

Päev 5 | Kas igas sadamas ootab eestlane?

Varahommikul alustasid kuus kümnest saunatoojast teekonda tagasi kodumaale. Mina, Tanel, Siim ja Anna jäime aga veel paariks päevaks Kiievisse, et kohaliku eluga lähemalt tutvuda ja töised kohtumised teha.

Esimesel päeval külastasime tehast, mis toodab muuhulgas komponente ka kodumaisele saunatootjale HUUM. Tehase külastus jättis sügava mulje – klassikaline „vene“ tehnika oli oskuslikult kombineeritud kaasaegsete tipptasemel seadmetega. Nägime ka maailma kiireimat laserlõikurit, mis suudab lõigata sadu ja sadu meetreid minutis.

Samas oli jahmatav kuulda tehase omaniku Romani lugusid igapäevasest ebakindlusest töötajate osas. Ta rääkis, kuidas kunagi ei tea, kas hommikul tööle jõudes avastad, et mõni meestöötaja on ette teatamata rindele kaasa võetud. See tuletas teravalt meelde sõja reaalsust, mis mõjutab mitte ainult otseselt sõjaga seotud elukutseid, vaid ulatub sügavalt ka igapäevase ettevõtluse ja tööelu valdkondadesse. Rääkimata pereelust.

Päev 6 | Viimane päev Kiievis

Teate seda tunnet, kui puhkus hakkab lõppema ja kuigi võiks viimast võtta, on mõtted juba lahkumisel? Me ei olnud küll klassikalisel puhkusereisil, kuid viimane päev sihtkohas on alati natuke teistsugune.

Hommikupoolikul tutvusime koos Taneliga (Tanel Kuningas) kohaliku kaubandusega. Tahtsime külastada ka Kiievi olümpiastaadionit, kuid pärast täiemahulise sõja algust ei lubata sinna enam turiste. Olgu siinkohal ka kohe öeldud, et kuigi enamik räägib Ukraina sõjast alates 2022. aastast, siis tegelikult algas see juba 2014. aastal. Ärme seda unusta!

Kaubandusest rääkides oli huvitav näha, kuidas paljud ärid on sõna otseses mõttes maa alla kolinud – maa peal on lihtsalt vähem pinda, kui oleks müüjaid. Meie eesmärk oli leida pereliikmetele midagi vahvat kaasa, kuid tõdesime, et valdav osa nii söögist kui mänguasjadest on äravahetamiseni sarnane Eestis müüdavale. See Milka šokolaadi efekt, mis kümmekond aastat tagasi nii eriline tundus, on nüüdseks kadunud.

Mis tunne on tappa?

Enne öörongile minekut testisime veelkord rohelist borši ja kuulasime vaprate eesti sõdurite jutte. Küsisin neilt, millest rindel enim puudus on, ja vastused olid üllatavalt argised – korralikud labidad ja kirkad. Kuna nemad keskendusid droonide hävitamisele, oli neile oluline ka hea jõudlusega sülearvuti.

Ei suutnud ka vastu panna ja küsisin otse: „Mis tunne on tappa?“. Vastused olid sügavalt isiklikud, mistõttu ma neid siia kirja ei pane, samas üsna erinevad sellest, mida oleksin eeldanud. Need pakkusid täiesti teistsuguse vaatenurga ja jätsid palju mõtteainet.

Öörong – lõpupeatuseks kodu

Lõpuks oli aeg suunduda rongile, mis viis Chelmi, Poolasse. Minu ettekujutus rahulikust ööst mugavas rongis sai aga üsna kiiresti hävitava löögi.

Paari tunni möödudes jõudsime Ukraina–Poola piirile, kus algas pidev kontroll. „On teil narkootikume? Aga keelatud kaupa? Miks te käisite? Palun dokumente!“ Esimesed küsimused said vastatud, kuid siis alustati protsessi otsast peale – lihtsalt poola keeles. Kui lõpuks saabus kauaoodatud vaikus, selgus, et magada saab alla tunni, sest rong jõuab kohe lõpp-peatusesse ja kõik saadetakse välja.

Päev 7 | Iga lõpp on millegi uue algus.

Hommik Chelmis, edasi rongiga Varssavisse ja sealt juba lennujaama – tere tulemast kodumaale!

Luuletus ütleb:

„Iga lõpp on millegi algus,
kandes häid ja halvemaid aegu,
ühel pool - pimedus,
teisel pool - valgus,
ühel pool - minevik,
teisel pool - praegu.“

Sama on ka meie projektiga – kuuenda sauna viimine oli algus seitsmenda planeerimisele.

Tänaseks on seitsmes auto juba ostetud ning ehitamisel!